ldi « Urban Turban ja muud loomad
ldi « Urban Turban ja muud loomadEnne seda, oktoobris, käisin aga Götebo u Erotic i raamatumessil, vahemaandumisega Helsingis. Kus mul elusuuruse 
baõnne tõttu õnnestus lennukist maha jääda ja m Erotic etendasin Tom Hanksi “Terminali” filmist, küll vaid ühe päeva jagu.h Põhim
õtteliselt oleks ma sinna pidanud jäämagi, kuni pühapäevase tagasilennuni, sest seoses raamatumessiga oli Rootsi suund täies mahus läbi müüdud, kõigil lennufirmadel ja sama ka Tallinna tagasi tulekuga.
Minuga jagasid sama saatust härrasmehed Chong, Pang ja Ming (või miskit sellist). Ainult et nemad jäidki, päriselt, sinna Helsingi lennujaama maha. Sest nemad olid viisakad inimesed. Mina nii viisakas polnud. Finnairi lett on keset lennujaama kohvikutetsooni. Vägagi rahvastatud koht, täis igavlevat publikumi. Ja ma ei pidanud paljuks tönnima pista, käed traagiliselt taeva poole sirutatud, ripsmetush ojadena üle näo voolamas (pluusi pidin pärast puhta vastu vahetama). “Bad luck, I am so sorry,” ahastas klienditeenindaja ja püüdis mind vaikima sundida. “Buuäää-böööööö” ulgusin mina talle vastu, ürginimese häälitsusi imiteerides ja hoolega käsi vehkides. “There are NO free seats, I am so sorry!” – buuäää-ai-niid-tu-gõu-tu-jööööteboooori. “It was just very bad luck, I am so sorry” – whäät-ääääm-aaaai-goooing-tu-duuu-nauuuuuu.
Publikumi huvi oli elav, hommikused unised näod olid kõik kenasti meie poole pööratud ja elevust täis. Ja lõpuks sosistas Finnairi tädi väriseva häälega… “wait… wait… please just calm down… there’s a charter later this evening… “ – buuääää-hauuu-maaatsh-iiiis-iiit-gõõing-tu-kooost-buuääää
“Take it! Just TAKE the ticket and leave, please!” – täääänk-juuuu-buuuääää
Ning sinnasamma lootusetuna ootele jäetud Chong, Pong ja Ping, või kes nad olidki, vadistasid shokeeritult (aga vaikselt) oma ühesilbilisi lauseid, kui ma, pilet peos, oma lõusta korrastama läksin.
Piinlik? Veidi küll. Aga väljavaade kaks ja pool päeva lennujaamas elada ei olnud ka just kõige lustlikum seda enam, et ma oma süül maha ei jäänud.
Enne seda… hmmm, käisin vist jälle Stockholmis. FlyNordicuga. Mis meenutas rohkem kokpiti ja katusega kanuu kombinatsiooni kui lennukit. Istmed olid nii lähestikku, et sisenedes võetud asendis tuli püsida lennu lõpuni: jalga üle põlve tõstma enam ei mahtunud. Tallinn-Tartu buss on selle kõrval ruumikas nagu limusiin. Omajagu julgustav oli seegi, et äralend viibis – kuni kogukamaid meesterahvaid lennukis ümber paigutati. Et jaotuks ühtlaselt see kaal. Tore, eksole, kui su õhkujäämine või allasadamine mingi paksema kodaniku istekohas kinni on.
Ja veel enne seda… oh, sattusin Arlanda lennujaamas valesse terminali ja kappasin kilomeetreid, ööst mustem mees sabas erinevate siivsate ja siivutute ettepanekutega. Muuseas, ma nägin oma tumedanahalist kavaleri ükskord Tallinna Kaubamajas ja ta tundis mind ära. Mistõttu vaatan Stocki lennates alati kaks korda üle õla ja hiilin pigem seinaääri pidi.
Ja nii alati, ikka. Mingi väike ebamugavus, pisike närvikõdi tekitamine vms.
Ei ühtegi tõelist katastroofi või reaalset ohutsooni sattumist, mis võimaldaks kergendunult “no nüüüüüd küll saatus säästis” ohata ja statistilise tõenäosuse teooriast eirata lasta. Ning mind häirib mõte, et ma seda tõenäosust mõttetult lühikeste lendudega pidevalt kergitan. Oleks ikka palju nadim kuskil Lätis võsas laiaks litsutud saada kui pan-Atlantic lennul päris-klaasist päris-veini rüübates.
Irw, kraabime nyyd ilusti kolmveerand juttu maha ja see pisku mis järgi jääb ongi tõde K. lendamiskogemusest.
Kusjuures, ilma naljata: siiamaani istub Tallinna lennujaamas ja pole veel õhku tõusnud:D
Krissuga lihtsalt JUHTUB. Eranditult alati.
heheeeeeee, nii naljakas jutt, tuju läks kohe heaks mul